tigedad kajakad ründavad väikeseid ilukoerakesi

sattusin üle pika aja unetuse tõtttu lugema teiste blogisid. need algavad stiilis, milles kiidetakse hommikut (pohmellide välja arvestusega). ja üldiselt pooldan seda ideed, et astu õige jalaga voodist välja ja naerata ja küll on ilus vaatata hommikupäikest, juua kohvi ja teha oma esimest suitsu. aga tänane hommik pole päris see, tegelikult üle pika aja esimest korda on mul unetus. enne seda viimasel ajal läks nagu ilusamaks elu sellega, et kui ma vähegi olin väsinud sain magada, väikeste mööndustega muidugi, milleks oli siis vahepeal paar kurja unenägu. aga täna mul on meeletu peavalu (ma ei tea kas see on pohmellist või siis et nutsin liiga palju) ja ma ei suuda magada. lihtsalt ei suuda, olen üleval olnud umbes kella poole viiest.

eile käisime Häli juures. Hälil oli idee, et võtame Gurjevi surma puhul MCDG-ga mõned pitsid, korraldame Zavoodis baarikakluse ja räuskame ilgelt laua-jalgpalli mängides.
mina ei jõudnud nii kaugele. ühesõnaga: Huko tuli meile autoga järgi ja viis meid kõiki sinna (Kullo sõitis Viljjandist jalgrattaga Tartu) ma krt ei osanud ettekujutada, mida me teeme seal, Lill ütles, et peaasi, et me ei hakka võrdlema, et kes oli Gurjevi parem sõber. õnneks seda ei juhtunud, kuid see õhkkond seal oli minu jaoks liiga palju..mu pea tahtis pärast paari tundi plahvatada, pluss ma olen Gurjevi peale nii pahane, et ma lööks ta ise maha kui kätte saaks. see on vist see esimene leina faas.

ehk siis see on Gurjev, kes ei tea.
ja nüüd jooksis juhe kokku, ehk siis:siit hakkab seosetut jura tulema.
natuke mälestusi:
ma nägin Gurjevit viimasene meie MCDG seltskonnast, ta tuli laupäeval meie maja ette et tuua meile oma geniaalset ahjupraaadi (ei tohi lasta toidul ju halvaks minna). praad koosenes poest ostetud valmis kartulitest, poest ostetud valmis grill-lihast ja poest ostetud valmis kapsast, mis pannakse ahjuvormi ja soojendatatakse umbes 200 kraadi peal 25 minutit.
(soovitan retsepti meelde jätta, kiire ja lihtne viis toituda)
viimane asi mis ta mulle ütles taksosse istudes oli: sa peaksid õppima pesumasinat kasutama, su särk on pooleldi must..taksojuht palus edasi öelda.
samal hommikul ajasime temaga Skypes juttu.
eelmine õhtu oli ta koos kogu selle kambaga meil külas. (ta jõi kaks westonsit).see oli päev kui mul käed värisesid, ja ta üritas koguaeg panna lehte mu kätte vahele, et ma teeksin tuult ja kõigil poleks nii palav. too sama õhtu üritas ka Matsi veenda, et ta viib mu endaga välja juttu ajama, mingeid vanu asju selgeks jutustama.
see jobu lubas ju ka, et viib mu rattaga sõitma.

üks ilus asi tuli veel meelde. kui ta Taru hotellis elas ja me läksime kambaga talle külla siis ma mäletan , et me vaatasime VH1 pealt parimaid 50 lugu, niiet tema pani kirja siis mina pakkusin kes on veel tulemata...
Risto oli tore inimene ja ma ei ütle seda sellepärast, et surnutest tuleb nii rääkida, vaid Risto oligi tore inimene.

läheme homme kell 15:30 Tallinna Pärnamäele matusstele ja meie seltskonnast umbes kümnekesi läheme ka Kaitseväe korraldatud peielauda.

ma arvan et HT-suvepäevad jäävad ära, see on veidike kahju, aga Gurjev oli sõber ja neilt matustelt ei puuduks. ma arvan, et kuna see on esimene meie seast (MCDG-st) siis me kõik peame üksteist toetama. või noh lihtsalt olema koos.


Gurjevi surma kohta teame me nii palju, et eelmiseks nädalaks oli ta nii palju muutnud. isegi Erkki ütles, et esimest korda pärast Iraagist tagasi tulekut tundub tal kõik paremini minevat. ja viimasena kui ma teda nägin ja rääkisin siis tal oli hea tuju ja oli teel folgile ja pärast seda, polnud keegi temast midagi kuulnud kuni eilseni. ja esmaspäeval käis ta ilusti tööl, Kaitseväest öeldi, et tal oli hea tuju  ja oli läinud õhtul magama, hommikul jälle tööle, enne lõunapausi läinud relvakapi, võtnud endale lubatud relva, läinud mõned kilomeetrid metsa ja lasi endale kuuli pähe. türa miks ta ei võinud kellelegi helistada, ma loodan, et meie seltskonnas, ei ole enam selliseid inimesi kes ei oska telefoni valida. ma saan aru jah sellest, et vahepeal, oledki seisus kui ei suuda valida ühtegi numbrit. aga see kuradi jobu oli ka piisavalt julge, et seda teha.

praegu on mul selline tunne, et ma tahaks Matsi koguaeg väga enda lähedal hoida. ja väga hoida.
ma kardan nii kaotada veel kedagi. point on selles, et eile kui ma ei suutnud, enam olla Häl juures ja tulin jalutasin teisest linna otsast koju, siis mulle tuli meelde kõik mida ma olen kaotanud ja näinud. ja ma ei proovi endale haletsust saada, sellepärast eile sinna ei jäänud, kuna ma ei saanud enam kaua nutmata olla.
tuli meelde Simmo kedama nägin pooleteist aasta jooksul hääbumas ja kannatamas ja siis suremas. siis tuli meelde Grete, kelle ma leidsin puu otsast rippumast ja kes oli tollel ajal mu parim sõber. ma mäletan Eevi surma ja matuseid, tema mehe Olevi surma, Henry  surma ja matuseid, minu vanaisa matuseid jne.


Risto Gurjev 02.08.2011