Otsus on vastuvõetud, et igaüks, kes on vähegi kallis, saab kirja!!!!

Sõidan Berliini! Nädalaks vähemalt. See on pidustuste pealinn. Ja mul oleks vaja saada mõtteid kuidagi kuhugi mujale. Niiet usun, et se oleks parim valik.


So Berlin, here i come. (in october)

http://www.youtube.com/watch?v=1cCivPlEjJI



need kaks käivad täna käsikäes.

ühe suure suudluse saab see inimene, kes mu viib sellele alleele ja joob minuga veini seal.....

sügis on minu aastaaeg, see on kõigele lisaks magusalt ilus/valus, kusjuures kes ei tea siis vahel on hea olla katki. pärast on nii palju parem.


no natuke meie tegemistest ka: Hellega läheme täna Tartu ( beebi-peni tuleb kaasa :)). täna on Tartus Tantsuklubi hooaja avamine ja see tähendab, et seal on kõik meie sõbrad ja saab palju rahvatantsu õppida... praegu pole veel päris kindel mis koer ramal ajal teeb kui meie tansime aga usun et inimestel tõuseb nunnumeeter lakke kui nad teda näevad ja tegeleda tahtjaid on palju.

nii et ihmised, kes soovib mind näha tulgu täna tantsuklubisse, sest ilmselt päris mõnda  aega ei sattu enam Tartu...


eile käis Matiisen meie juures ööbimas. tahtis kodustesse sööma minna, läksime siis koos peniga. see oli ikka hullu maja kui laksu all ja purjus inimene on teisipäeva õhtul... viidi kainenema... seeeest saime tasuta õlle ja lõuna Mikkuga....




meie suurest nvse peost kirjutan mingi teine päev.



NB! teadmiseks inimestele, kui mina minana ei sobi teile siis teil ei olegi mind...
                                         võta nüüd näpust kas see on pigem hea teile...või ei hiiihiiihii

ühesõnaga enam ma ei viitsi muretseda






:)))) ja need kes on minuga, siis teie kallid naeratage, sest elu ongi sedapsi..



(pühendan seda ka natuke Kairile)

gouige ja fakkige ennast ise

parasiidist võrm võtab taimelt elujõu

päevasoovitused:

mida kuulata?
http://www.youtube.com/watch?v=ytBR7ET_6uU&feature=related
mida vaadata?
sadavat vihma
mida teha?
panna küünal põlema ja vanni minna
mida lugeda?
laeplaate
kuhu minna?
shimosse





Kellegi soe keha puutub minu vastu, avan silmad, koer magab põlve juures, vaatab mulle otsa, nagu mina oleks tema põlve juures uinunud.

Pean natuke keha kergitama, et sõrmega mööda ta märga nina tõmmata. Ilmselt arvas ta, et minu käsi ei ulatu lamades põlveni, eks ma järgmine kord leian ta madalamalt
positsioonilt.

Ajan pea kuklasse ja vaatan, mis kell teeb, sest praegu elan ma veel kella järgi. Kuna ma magan akna all, siis suurema vaevata liigutan kardinat, et näha, kas ka õu on üles ärganud. Kellaaeg ja päike on sünkroonis, tähendab, maailmalõpp ei ole veel käes.

Liigutan ettevaatlikult jalga, et mitte koera traumeerida ja maandun nüüd juba mõlemad liikmed turvalistel põrandalaudadel. Reis on läbi, pilte ma ei teinud ja sestap palju ma ei mäleta ...

Mis on kodu?

Kas kodu saab, tohiks muutuda?

Minu neli seina, turvatunne?

Vabadus?

Pere?

Üksiolemise rõõm?

Iidamast ja Aadamast pole ma siia kirjutand. Ei leia ka vajadust tagantjärgi kirjutada...kes teab mis mu elus juhunud on see peab teadma, kes ei tea ei teagi lihtsalt.

Teeme siis PÄEVASOOVITUSI:

mida kuulata?
http://www.youtube.com/watch?v=r0Uom4HYdPs
mida vaadata?
kutsikat jalgadel
mida teha?
juua punast veini
mida lugeda?
Paulo Coelhot
kuhu minna?
suitsetama





võeh, kust otsast nüüd alustataksegi.
Kuna kronoloogiline järjekord võõrastub mulle, siis tahaksin rääkida, kui sitt uni mul tunaeile oli või õigemini ei olnud.

Ma ei saanud magada. Mulle meeldib magada. Ma tean, et ma pole ainuke, kallid sõbrad.

Miks ma ei saanud magada.

Kohe ütlen teile.

Kohe, kohe.

Inimesed on tõprad. Üks tõbras siin ja teine tema kõrval. Külg külje vastas moodustamas oma poolvärdjate klanni, et lärmata, kuulata tümmi ja bemmi mootori võimasust. Raisk, ma ütlen.

Raisad!

Olgu, ka minule meeldib kõvasti muusikat kuulata. Ilusat muusikat, mitte midagi tungivat, praegugi kuulan klaveripalasid, mille saatel tavaliselt armastust luuakse.

Mis mind eristab neist?

Ma ei kuula muusikat siis, kui keegi kell on 3 öösel. No ausalt. Võib-olla kell 2, aga kell 3? Miks ometi?

Internet on prügikast ja inimesed on tema prügi

Miks nutetakse matustel?

See tundub nii veider. Saan aru, et on kahju, kui suri noor, keegi, kes polnud veel maitsnud elu vilju. Saan aru, et on kahju, kui suri keegi, kes lubas omme testamenti sisse kirjutada. Neid asju juhtub pidevalt ...

Aga. Aga, miks valatakse pisaraid näiteks vanemate, juba kändude(külm?), matustel? Nende elu mahla pressimine peaks ammu juba nimekirjast maha tõmmatud olema ja kui kõrge see nende elu kvaliteet ikka olla võib, tervis sitt, lapsed sõltumatud, mille nimel üldse hommikul üles tõusta? Ärgata, sest nii on kombeks? Ärgata, et näha "Vaprad ja Ilusad" hooaja lõppu? Ärgata, et võtta järgmine ravim, et hirmuga eluribast kinni hoida ja hoida seda nagu sitta pilpa peal? Ärgata, sest inimene ei tohiks tahta surra ja peab "nautima" võib-olla isegi lastest sõltuvat elu? Kellegile ei tohiks meeldida olla koorem. Erandeid on ...

Olgem ausad, see, kui keegi sureb vanas eas, see pole üllatus, see pole mingi "elu keerdkäik", see pole muutus, nii peabki ju olema? Ei?

Ta lahkub niikuinii, täna või täna kümne aasta pärast. Ainult kallista täna soe keha ära, hiljem, kurat teab, mis võib juhtuda.

Kui nutta, miks hoida seda matuseks, võiks ju halada asjade pärast, mis tõeliselt on vett väärt. Saan aru, et emotsionaalsus pole valitav, aga pisar võiks voolata eesmärgiga. Muuta midagi, surma juba naljalt ei muuda. Paljud nii ei arva, ma tean.

Ja siis sõna "lein", periood, mil inimesed tõusevad üles ja lähevad magama mõttega - miks, MIKS KÜLL tema? Kes sellest kasu saab?

Miks mitte tunda rõõmu, et sina oled saanud osa selle inimese elust? Miks ei võiks isegi kergelt naeratada matusel? Sest sellele vaadatakse viltu? Teised ei tea ju sinu kogemust surnuga, teised ei tea, et matusestaar palus mitte nutta, vaid meenutada aegu, mil rohi kõrgem ja majad madalamad. Et oli aeg, mil temagi jõudis vihma käes joosta, kolm päikesetõusu üleval olla, naerda, seejuures kartmata rabandust.

Elu läheb niikuinii edasi, kuivade või märgade silmadega. Sa unustad ja nii ongi lihtsam, sa unustad selle kurva sündmuse, sest jõle sitt on kannatust meeles hoida(arstid ka ei soovita).

Või siis üldse vältida tema minekut(mitte matust loomulikult), kui muutust ja lihtsalt mäletada, milline vahva inimene kord su muusikasse noodi lisas. Meenutada, naerda naljakate juhtumiste üle ja mitte mõelda, et surm on lõpp. Lõpp on ta ainult ühe konkreetse inimese jaoks ja sedagi mitte kõigi arust ... religioosne nali, olemas.

Jätka elu, külluslikumalt. Tunne veel rohkem rõõmu lihtsatest asjadest, eemalda elult hinnasilt, kraabi mõni vana soovitus ajuajaloost välja ja tee see ära. Täida mingi mõttetu tunduv lubadus ja avasta, et vanamees mängis elumale kõrval veel oma kabet ka.

Pole väärt mõelda, mis võiks olla, keda enam pole ja nutta nagu tooks see tema tagasi.